Lõpuks siis see juba ammu lubatud "seiklusjutt" meie reisist
Kolmapäev 26. juuli
Kell 18:00 väljus laev Viktoria Rootsi.
Neljapäev 27. juuli
Laev jõudis Friedehamn`i sadamasse rootsi aja järgi kell 10 hommikul. Kuna meie Euroopa atlas oli pagasnikus ja GPS, millele me lootsime otsustas lolliks minna, siis pidime Stochkolmist välja saama ainult oma loogikale lootes. Õnneks ei vedanud see meid alt ning peagi olime Helsingborgi viival teel. Rootsis oli vaja sõita veidi üle 600 km. Koos mõningate bensukapeatustega kulus selleks umbes 7 tundi. Linköpingu lähedal Statoilis olles avastasime juhuslikult ühe drag-i raja, kus ka mingi võistlus toimus, kuid kuna tahtsime õhtuks Saksas olla, siis ei olnud kahjuks aega asja lähemalt vaatama jääda. Mingi aeg otsustas GPS ka jälle elu sisse võtta. Kuna tema juhatas meid kõige otsemat teed mööda, siis suunas ta meid Helsingborgi peale. Minul oli aga kindel plaan minna Malmö kaudu, et lõpuks see suur sild ära näha. Kuigi GPS üritas meid järjekindlalt ümber pöörama ja Helsingborgi kaudu minema sundida ning tekitas sellega parasjagu segadust, jõudsime lõpuks Malmösse ja leidsime ka silla üles. Igal juhul oli asi seiklemist väärt ja vaatepilt sillalt võimas. Silla ületamise eest küsiti 32 eurot. Kella poole 6ks olime Taanis. Jällegi oli veidi maadlemist GPS-iga, mis meid kõige otsemat teed otsides läbi Kopenhaageni äärelinnakeste juhendas. Iseenesest olid nad ilusad, aga nende vahel seigeldes kulus päris palju aega, mistõttu panime GPS-i kõige kiiremat teed otsima, mille peale ta meid lõpuks kiirteele juhatas. Edasi ei ütle ma GPS-i kohta ühtegi halba sõna, sest ülejäänud reisi aja töötas see ideaalselt
Taanis ootas meid ees terve rida sildasid ja tunneleid üle väiksemate väinade. Kella 8ks õhtul oli 200km Taanit läbi ning jõudsime Rodby`sse, kust läks praam Saksamaale. Praami pilet oli 52 eurot. Sõit kestis 45 minutit ja kell 21:15 olime juba Saksamaa pinnal. Otsustasime sõita esimese õhtuga niikaua kui jõuame. Peale Hamburgist mööda jõudmist hakkasime lõpuks ööbimiskohta otsima. Aga nagu selgus siis on sakslaste jaoks kell 11 juba väga hilja ning sel ajal öömaja leida suhteliselt võimatu. Kõik odavamad kohad olid selleks ajaks juba kinni või polnud enam vabu kohti. Mingi hetk loobusime ööbimiskoha otsimisest ja plaanisime sõita kuni Hannoverini, et seal otsida mõni bensukas ja autos magada. Saime edasi sõita umbes paarkümmend kilomeetrit, kui kohe kiirtee ääres oli üks motell. Sealne hind oli 100 eurot. Pidasime seda liiga kalliks ja hakkasime tagasi auto juurde minema, mispeale administraator meid tagasi kutsus ja veidi hinnaalandust lubas teha. Lõpuks saime kokkuleppele 60 euro juures – 40 eurot soodukat pole sugugi paha
Reede 28. juuli
Hommikul kella 9st hakkasime taas liikuma. Ees ootas veidi üle 300 km sõitu. Poole 12ks olime Hann.Mündenis kohal. Tegime linnas natuke aega parajaks ning seejärel läksime kogunemiskohta otsima. Weserpark asus kesklinnast paar kilomeetrit eemal. Linnas olid mitmel pool väljas Opeli märgiga viidad, mistõttu oli kohta väga lihtne leida. Alati kipub olema nii, et kõige kaugemalt tulijad on kõige esimesed. Nii oli ka see kord - meie olime peale korraldustiimi kõige esimesed külalised. Sissepääs oli 15 eurot auto kohta. Peale osavõtutasu maksmist saime esiklaasile järjekorranumbri 7 ning samuti anti meile ankeet enda ja auto andmete jaoks. Kuna rahvast oli veel vähe saime endale väga hea telkimiskoha. Tasapisi hakkas autosid järjest juurde tulema. Esimene päev oligi selline kogunemise päev, kus mingit programmi polnud. Ja ega midagi väga teha polekski jaksanud, kuna ilm oli jube palav…38 kraadi. Territooriumi keskel oli õnneks betoonist varjualune, kus sai päikese eest varju minna. Õhtul koguneti varjualuse alla grillima. Mingi aeg tekkisid taevasse suured äikesepilved, mille peale enamik autoomanikke oma Calid angaari vihma eest varjule viis. Teiste eeskujul läks ka meie auto angaari alla. Nagu hiljem korraldajatega juttu ajades selgus, siis aetakse autod varju seepärast, et Saksamaal kaasneb sageli äikesega tugev rahe, mis autosid lõhub. Sealsed Calibrad olid üldse väga hästi hoitud – ei mingeid kriimustusi ega roostetäppe. Kohal oli nii väga korralikke tuuningautosid kui ka tavalisi Calibraid. Erinevalt Eestist olid aga seal isegi stock autodel enamasti 17” veljed all. Nii, et tuuning- ja stock autod nägid seal ühtemoodi kenad välja. Õhtul hiljem, kui enamik inimesi kohal oli toimus ECD hümni saatel ürituse ametlik avamine. Inimesed olid üritusel väga toredad ja sõbralikud. Paljud käisid meiega juttu ajamas ja uurimas, et ega meil ikka igav ei ole. Isegi söök toodi meil taldrikul kätte
Kuna me olime kõige kaugemalt kohale tulnud, siis jätkus meile küllaga tähelepanu kuni ürituse lõpuni ning minu Calibra koos suure klubikleepsu ja „võõra” numbrimärgiga jäädvustati enamikele piltidele ja videodele
Minu ja Lauri üldiseks koondnimetuseks enamike teiste kohalolijate seas jäi „Estonia” või „Estland”
Kui rääkida veel Eesti ja teiste riikide Calibrarahva erinevustest, siis peamiseks erinevuseks on inimeste vanus. Kui Eestis on Calibra väga levinud noorte inimeste seas, siis mujal on Calibra ja selle tuunimine eelkõige veidi vanemate inimeste hobi. Meie olime üritusel ühed noorimad - enamik inimesi oli vanuses 27-50. Õhtul hilja jäi lõpuks ka vihm järele ning saabus veel 2 autot Hollandist. Kõige suuremat elevust tekitas hollandlaste Black Pirate`i nimeline auto, millel lisaks kenale välimusele oli ka low-rider süsteem, mida seal kõigile huvilistele näidati. Eesti auklikel teedel kuluks see asi igal juhul igati ära
Omamoodi oli ka teine Hollandi auto, millel olid led`idega tehtud tagatuled. Kuna kell oli juba palju ja reisiväsimus oma töö teinud, siis uusi autosid väga palju uudistada ei jaksanud ja läksime peagi ära magama.
Laupäev 29. juuli
Kella 9st oli ühine hommikusöök. Lõuna paiku ootasid ees mängud ning kella 5st õhtul oli plaanitud pooleteist tunnine kruiis ümbruskonnas. Seda, et kruiis tulemas oli võis näha eelkõige sellest, et enamik Calibra omanikke toimetas lappidega auto ümber, et need enne kruiisi võimalikult puhtaks ja läikivaks saada. Kuna minu Cali oli pikast sõidust parajalt must ja ainult lapiga ülekäimisest väheks oleks jäänud, uurisin korraldustiimist Kessy käest auto pesemise kohta. Kuna ta enda Calit eelmine päev kohapeal pesi olid tal kõik pesemisvahendid kaasas ning nii sai ka minu auto lõpuks puhtaks. Kui auto pestud tegime telkimisplatsil veel ühe tiiru, et õhtul saabunud autosid ka valges näha. Kahe musta värvi Calibraga oli väljas ka ürituse peasponsor Lenk Tuning. Kõige rohkem uudistajaid oli endiselt Cabrio Cali ümber. Kui ma omaniku käest uurisin, et kas ma pildistamise jaoks autosse sisse istuda tohin pakkus ta välja, et ta võib mind sellega natuke sõidutada. Selle pakkumise üle polnud mul vaja pikalt mõelda
Kella 12st algasid mängud. Ülesandeks oli Opel Vectral aja peale tagavararatta vahetamine. Osavõtjaid oli palju, nii et tegevust ja vaatamist jätkus seal mitmeks tunniks. Päeva jooksul saime lisaks korraldajatele veel päris palju uusi tuttavaid. Hommikul saabunud hispaanlased olid väga toredad ja rääkisid väga hästi inglise keelt. Samuti saime lähemalt tuttavaks Alex`iga, kes oli Calibra Club Hamburgi üks juhtidest ning ühe Vauxhall Cali omanikuga Club Calibrast Inglismaalt. Kella 5st hakati cruizi jaoks kogunema. Meie olime juhtauto järel teisel kohal. Sõit viis suure tuututamise saatel läbi lähiümbruse väikelinnade. Kruiis kestis umbes poolteist tundi. Kui tagasi Weserparki jõudsime pargiti kõik autod kahelt realt parkimisplatsile, et kõik soovijad saaksid pilte teha. Lahe oli vaadata kuidas low-rider Calibra parkis – kuna parkimiskohal oli väike lohk, tõsteti auto kõigepealt kõrgeks, siis sõideti õigesse kohta ning lasti auto tagasi madalaks
Peale kruiisi sõitsid mõningad autod ära, kuid enamik jäi siiski kuni pühapäevani kohale. Suurema osa viimasest õhtust veetsime hollandlaste telgi juures juttu ajades. Kuna tegu oli Hollandi klubi juhtkonnaga, siis jututeemadest puudust ei tulnud ja ühtlasi saime klubi arendamiseks päris palju häid mõtteid. Kuna järgmine päev ootas enamikke inimesi ees pikk kodusõit, siis viimasel õhtul väga pikalt ei pidutsetud ning öösel kella 1ks oli enamus seltskonnast oma telkides.
Pühapäev 30. juuli
Jällegi oli ühine hommikusöök ning peale seda hakati vaikselt asju kokku pakkima. Kuna meie tee viis Hamburgist mööda pakkus Alex välja, et kui meil huvi on võib ta meile väikese linnaekskursiooni teha ja ka öömaja pakkuda. Kuna me pidime Stockholmi laeva peale jõudma alles teisipäeva õhtuks, siis olime pakkumisega nõus ja sõitsime koos Hamburgi. Igal juhul avastasin, et ma polegi kõige lootusetum Calibrafanaatik – Alex`i kodus oli Calibra pilte ja muid Calibra asju kordades rohkem kui minul
Tema käest saime Lauriga mõlemad suveniirideks Calibra Club Hamburgi sümboolikaga nokamütsid ja kohvikruusid. Õhtul läksime Hamburgi vaatama. Kõigepealt tegi Alex meile Lauriga seal väikese ekskursiooni ning seejärel läksime Hamburgi lõbustusparki. Mõne aja pärast liitusid meiega veel kaks inimest Hamburgi Calibra klubist, kes kokkutulekule seekord ei jõudnud. Igal juhul oli väga tore ja lõbus õhtu ning tagasi Alexi juurde jõudsime alles südaööks.
Esmaspäev 31. juuli
Hommikul kella poole 9st hakkasime taas sõitma. Seiklesime veel natuke Hamburgis ning seejärel asusime Taani poole teele. Ees ootas jällegi praamisõit Puttgarden-Rodby, 200 km Taanit ning sild Malmösse. Malmösse jõudsime kella 4 paiku. Tegime seal veidi pikema poe- ja linna vaatamise peatuse. Edasi sõitsime mõned sajad kilomeetrid Stockholmi poole ning seejärel hakkasime juba ööbimiskohta otsima (arvestades esimese Saksamaa õhtu kogemusi ei julgenud seda asja enam poole öö peale jätta
). Käisime läbi päris mitmeid bensukate juures olevaid motelle, kuid sealsed hinnad olid jube kallid. Lõpuks leidsime kiirteest veidi eemal ühe korraliku kämpingu, kuhu otsustasime paigale jääda.
Teisipäev 1. august
Stockholmini jäi sõita veidi üle 400 km. Kella 2ks olime Stockholmis. Kuna laeva chek-in`ini oli veel ligi kaks tundi aega, tegime linnas veidi aega paremaks. Kella 4ks olime sadamas, laev väljus kell 6.
Kolmapäev 2. august
Kella 10st hommikul oli laev Tallinnas ja oligi selleks korraks meie reis läbi.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tõesti väga tore reis oli. Sõit läks hästi ning üritus oli viimase peal – nii sealsed autod kui ka seltskond. Samuti saime mitmeid uusi tuttavaid teiste Euroopa riikide Calibra klubidest. Siia kõike toimunut ja kogu ürituse melu kirja panna on tegelikult võimatu, aga loodetavasti mingi pildi asjast minu jutt andis. Ja eks ürituse pildid räägivad ka enda eest
Mina jään igal juhul järgmist suve ja järgmist ECD-d ootama
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
